Miks me (üle)tarbime?

Kõigil meil on vaja raha teenida, et selle kulutamisega enda rohkem- ja vähemolulisi vajadusi rahuldada. Kuid millest tuleb see, et mõni inimene paneb 95% oma sissetulekutest uute "asjade" soetamiseks, samas kui teine maksab oma arved ära ja ülejäänud rahast küünte-hammastega kinni hoiab?

Mulle pole kunagi mahtunud pähe, kui "hästi" osad inimesed oma rahaga ümber käia oskavad. Kõige ehtsam näide on, kui näed mõnda väiksema sissetulekuga inimest (andes hinnangu puhtalt välimuse järgi) oma taskust välja tõmbamas kõige uuemat iPhone'i mudelit. Inimsed kipuvad oma raha kulutama kaupadele-teenustele, mis ei pruugi olla teps mitte ratsionaalsed. Nii palju kui ma sellise tendentsi üle olen mõelnud, siis olen suutnud leida mõned probleemi põhjustajad.

Ma kardan, et inimesed keskenduvad liiga palju sellele, kuidas nad teiste silmis välja paistavad. Eriti kurb on aga see, et prestiižikat staatust üritatakse saavutada fake võtetega. Selle asemel, et paista teistele silma mingi intellektuaalse saavutusega, ostetakse endale mõni suur kaup/kohustus, olgu see uus valge BMW, iPad või muu pealtnäha rikkust peegeldav ese. Kahjuks kaevavad inimesed sellise käitumisega iseendale finantsilist hauda.

Peaaegu kõik meist on programeeritud põhimõtte järgi: nüüd ja kohe saada on palju parem (kui hiljem ja rohkem). Vähesed suudavad säilitada uute kaupade soetamisel ratsionaalseks ning eelistavad osta emotsioonide järgi. Sama põhimõte on ka söömise ja kaaluga. Mis tundub parem: kas süüa üks mahlanemaitsevrasvane Big Mac praegu või jätta see söömata ning saavutada seeläbi parem figuur? Pikas perioodis mõtlemist esineb meil siin maailmas suhteliselt vähe (vähemalt mulle tundub nii). Kõike tahtakse saavutada kiiresti, suurema töö ja vaevata, mõtlemata sellele, millised võivad tulemused olla hiljem.

Äramainimist väärib ka sotsiaalne surve, mis võib meid õigelt teelt kõrvale kiskuda. Kuigi see teema on minu blogipostitustest juba kergelt läbi jooksnud, siis mina arvan ikkagi, et see mängib suhteliselt suurt rolli ka siin. Tihti juhtub nii, et näeme enda kõrval, kuidas teised endale head-paremat kokku ostavad ning see sünnitab omakorda mõtte: "Kui tema seda endale lubada saab, siis ega mina halvem ju pole". Seetõttu ka soetatakse endale hulgaliselt kaupu, mida enda praeguse palgataseme juures tegelikult lubada ei tohiks. Muidugi, kui meil on tänapäeval normaalsuseks see, et juba verinoortel peredel on autod liisingus, eluaseme- ja muud laenud peal, siis ega me ei kipugi väga mõtlema, kui halb see tegelikult on.

Kuigi meie seis ei ole käsitletud teemal kuigi hea, siis ma arvan, et asja on võimalik natukene paremaks muuta. Kõigepealt tuleks jälgida oma n-ö tarbimismustrit kõige elementaarsemal ja väiksemal skaalal. Kuidas sa poodled? Kas ostad asju, mida sul tõepoolest vaja on? Või nägid naabrinaise töölaual palju kvaliteetsemat hiirematti kui sul ning jooksid endale samasugust ostma? Kui suudame end mõtlema panna väikeste ostuda üle, siis suudame paremini hakkama saada ka suures mängus (autod, majad jms). Parandame sellega enda pangakonto seisu ning näiteks anname endale võimaluse oma finantse (ma ei ütle, et me kõik peaksime seda tegema, see on kõigest võimalus) edasi investeerida (kasvatame oma raha veelgi). Hiljem saame aga endale sellesamuse hiiremati soetada, ilma et see meile finantselule liiga teeks.

Ja jällegi, ärme unusta endalt küsida, kas parasjagu ostu tehes, on vaatluse all olev kaup meile vajalik või leidub äkki ka mõni alternatiiv. :)