Mõtteid ühiskondlikust mõjustamisest.
Viimasel ajal olen üpris palju mõelnud selle peale, kuidas inimesi mõjutatakse nii indiviidi tasandil kui ka globaalsetel skaaladel. Kogu vaatepilt, mis ma suudan endale ette manada, on üpriski kurb ja vaata et isegi ajuvaba.
Kõik näited sellest, kuidas müügiinimesed s***st saia teevad, kuidas meedia valab kastekannust inimhordidele mõtteid, ideid, hoiakuid pähe muudaavad mind suhteliselt murelikuks. Cialdini kirjutab oma raamatus, kuidas inimestel vahepeal reageerivad olukordadele või mingitele stressoritele nn. „lintide“ pealt. Kui ilmneb juhtum A, siis inimese ajusopist leitakse üles vastav „lint“ X (mis ei pruugi üldsegi sisaldada tema enda mõtteid, vaid seda mida keegi kuskil ütles) ja vajutatakse piltikult öeldes „play“. Tulemuseks aga tegu B. Seega meedial, poliitikutel jt. on väga head vahendid vorpimaks ühiskonda selliseks nagu parasjagu vaja on. Tuleb vaid üles leida teatud valupunkt ja vajutada. Isegi üks suuremaid Ameerika finantsala geeniuseid Rockafeller, on öelnud „I don’t want a nation of thinkers, I want a nation of workers“. Tegelikult toimib meie ühiskond üpriski selle mudeli sarnaselt. Tervest ühiskonnast mõne protsendi (need kes teadvustavad mõjustamist) võiks ka erandite alla lugeda.
Valdav enamus inimestest üritab elada selle järgi, mida ühiskond õigeks peab. Aga kes garanteerib, et nii, nagu valdav enamus heaks arvab, on kõige õigem? Kas 20-30 aastaselt endale liisingute, eluasemelaenude jms kokku krabamine on mõistlik? Kas käi 12+X aastat koolis on ainuke variant, et vastava haridusega tööle minna, kuigi töökohti jääb tehnoloogia arengu tõttu aina vähemaks on asjakohane? Mina kardan, et mitte.
Olemegi silmitsi, suhteliselt suure probleemiga. Kuidas me seda lahendama peaks? Indiviiditi on see üpriski loogiline: kui kellelgi tekib väike arusaam, kui palju meie mõtteid suunatakse, siis saab too iseend arendada, et suutaujuda vastuvoolu ja mõelda meile ette nähtud kastist välja (mida ma loodan, et ise natukene juba suudan). Kuidas aga tuua probleem massideni? Mismoodi panna inimesed aru saama, et suure tõenäosusega on nad iseenda mõtete orjad? Ma arvan, et naiivne on loota, et „ ah küll see probleem laheneb“ kas siis reformide, uute seaduste, infotehnoloogia ajastu võimaluste või muu sarnase toel. Pigem oleks vaja vaadata meie ühiskonna toimimise alustalasid ja teha tööd just selles osakonnas. Vahest läheks vaja isegi revolutsiooni?
Teisalt aga... meie ühiskond ju funktsioneerib. Kas nüüd hästi või halvasti, aga tõepoolest funktsioneerib. On siis muutust vaja? Äkki muutub siis asi hullemaks? Oletame, et tulevad suured muutused, inimesed hakkavad tegutsema ja mõtlema, nii kuidas nad ise kõige õigemaks peavad. Ma arvan, et selliste sündumste käigu puhul, võtab väga suure tõenäosusega juhtpositsiooni sisse (tahaks nüüd natukene liialdada) anarhia ja kaos. Jälle oleme probleemi ees.
Ja nüüd kogu selle pika jutu kokkuvõtteks tahakski küsida: mida tegema peab? Milline oleks kuldne kesktee? Kas mõistlikum on kuuletuda ja toimetada nii nagu ühiskonna kirjutamata reeglid meile ütlevad või siis tuleks mõelda kastist väljapoole ja tegutseda nii nagu hing ihaldab?
No comments:
Post a Comment