Kuna ma tulin maalt tagasi alles eile õhtupoolikul ja minu varasemad rühmakaaslaste otsimised olid läinud luhta (tunnen kursuselt suhteliselt vähe inimesi ja kõik neist olid paraku juba omale rühma leidnud), siis muud mul üle ei jäänud kui vaatlus läbi viia üksi.
Sõitsin siis mina umbes kella poole 8 ajal Ülemiste keskusesse ja hakkasin oma vaadeldavaid otsima. Mõne aja pärast sattusingi toidupoes ühe perekonna otsa, keda jälgima asusin. Pere tundus olevat suhteliselt stereotüüpne: keskpärase rahakotiga, isa suur ja õllekõhuga, näägutav ema ja sportlik, aga magusalembeline poeg. Vanemate vanuseks pakuks 40-50 ja poeg võis olla ehk 14-15 aastane. Kokku veetis pere kaubanduskeskuses umbes poolteist tundi. Raske on öelda, kui pikalt nad olid poodelnud enne seda, kui ma nad avastasin ning lisaks lõpus muutus nende jälgimine keeruliseks, seega pidin lahkuma ega oska täpselt öelda, kaua nad täpselt Ülemistes olid.
Vaatluse ajal olid mul kõrvaklapid peas, kuid muusikat sealt ei tulnud. Õnneks tänu keegi mind jälgimises kahtlustama ei hakanud. Korralik camouflage: check :).
Kõige pikem peatus oli perekonnal sellessamas toidupoes, kust ma nad ka leidsin. Põhiline töömesilane, kes tegeles vajalike asjade otsimisega oli ema. Tema tähelepanu tõmbasid ennekõike allahinnatud tooted. Vahepeal võis tema suust kuulda "Oh, see on ka alla hinnatud. Võtame äkki hulgi?". Ehk siis ema üritas olla küll tubli ja raha kokku hoida, samas langes kergesti lõksu ettevõtjate kavaluse ohvriks, kus mängitakse inimeste ahnuse peale.
Pereisa oli peaaegu terve aja suhteliselt tujutu. Oli näha, et ta seda protsessi eriti ei nautinud. Lonkis emal kaasas ja kassas võttis torisedes oma rahakoti välja. Samas oli tal suhteliselt suur sõnaõigus. Kui tema arvas, et ema/poja valitud toode on jama või seda neil vaja ei lähe, siis seda ka ei ostetud. Naljakas oli kuulda, kuidas pereema alkoleti ääres ei küsinud isa käest "Kas võtame sulle õlle ka?" vaid küsimus oli "Millist õlle sulle täna võtame?". Ju see siis oli selle perekonna jaoks juba väiksesks traditsiooniks saanud :D.
Kui pereema valikute üle käis diskussioon, siis isa valikute üle väga keegi ei arutanud. Kui isa midagi tahtis, siis ta seda ka võttis. Loogiline tegelt: kui isa maksab, siis tema teab, millele ta raatsib oma raha kulutada.
Rimis oli poeg ennekõike magusa peal väljas. Niipea kui tema läheduses midagi head leida oli, siis kõigepealt poiss eemaldus vanematest, siis otsis välja, mis ta tahaks, ja lõpuks tuli vanematele auku pähe rääkima (vahepeal ka lunima). Tõenäoliselt oli poiss ema soodustustearmastuse endale selgeks teinud ja enamasti otsiski välja allahinnatud tooted, mida siis serveeris emale stiilis "Aga see on ju nii odav praegu".
Toidupoest suundus pere edasi Sportlandi, kus isa otsis endale jopet ja poeg tahtis jalgpalli jalanõusid. Isa polnud tegevusest jälle kuigi vaimustuses: käis kiirelt lettide vahelt, lasi silmadega üle jopede, mõne üksiku võttis ka kätte ja proovis. Näha oli, et ost oli vajalik, aga isa sellega tegeleda küll ei viitsinud. Pojal läksid loosi aga kõige värvilisemad ja ilusamad putsad, mis leti pealt leida oli (tundus, et musta värvi putsad teda näiteks üldse ei huvitanud). Siinkohal tuli ka kerge lunimine jälle mängu. Kuigi oleks võinud mingid odavamad jalanõud võtta, siis poeg ikka palus, et vanemad talle kallimad võtaks, kuna ta väidetavalt teadis, et need on kvaliteetsemad ja peavad kauem vastu. Lõpuks tuldi Sportlandist ära ainult ühe ostuga: võeti poisile jalanõud, isa endale midagi sobivat ei leidnud.
Viimaseks peatuseks otsustati perega õhtusöök teha. Otsus tuli vist suhteliselt viimasel hetkel, sest et nad olid juba Ülemistest välja minemas, kui keerasid ümber ja läksid Chopsticksi. Seal oli mul juba suhteliselt raske neid jälgima jääda, sest kartsin, et nad võivad mind ikkagi kahtlustama hakata.
Shoppamist tegi see perekond põhiliselt ühtse unit'ina ning eraldumist oli suhteliselt vähe (poiss jooksis vahepeal omi asju otsima/vaatama, aga muud erilist ei midagi). Isa jaoks tundus poodlemine suhteliselt tüütu kohustus, ema jaoks kui töö tegemine ja raha säästmine ja poja jaoks lihtsalt võimalus endale midagi head paremat saada.
No comments:
Post a Comment