Kursuse kokkuvõte

Mis mulle kõige rohkem meie kursuselt külge jäi on see, et sain aru, kui suurt osa tänapäeva elust komminikatsioon hõlmab (kui mitte kõike) ning kui keeruline see võib olla, nii tavalise suhtlemis- kui ka teistel tasanditel. Hea näide on viimane loeng, kus me eksperimendi läbi viisime ning pealtnäha lihtsate asjade seletamine teistele inimestele, osutus keerulisemaks kui esialgu võinuks arvata ("nüüd joonistakse ringist läbi elektrijaam").

Terve kursuse jooksul kõige raskemaks oli akadeemiliste artiklite lugemine ning nendest arusaamine. Kui hiljem üritasin neid blogipostitustes oma jutuga siduda, siis läks asi veel keerulisemaks. Aga eks seda peab ka tegema, arusaadav :).

Kursuse juures meeldis kõige rohkem teistsugune formaat, sõbralikud ja huvitavad loengud ning ülesanded, mida me vahepeal tegime (pildistamine ja detektiivitöö poes).

Mis aga puudutab kursuse muutmist, siis midagi asjalikku pähe ei tulegi. Ainuke teema, millele ma mõtlema jäin ja sobib siin kohal vast arutada on see, et kuidas erinevad segajad (läpakad, mobiilid jms) tekitavad müra, mille tõttu on meil raske loengutes kuulata. Mina hakkasin mõtlema aga selle peale, et konspekteerimine tekitab ka müra (vähemalt minu jaoks), sest samal ajal kui sa ühte mõtet või lauset vms üles kirjutad, siis paraku jõuab õppejõud juba kas millestki muust rääkida või parimal juhul räägib samast mõttest edasi. Ongi probleem. Mina näiteks eelistangi loengus lihtsalt kuulata, sest kui üritan konspekteerida, siis lõpuks on kõik nagu kapsad ja puder ning ma ei pruugi teemast korralikult aru saada. Siit ka vastuoluline ettepanek/mõte minu poolt: äkki peaks ülikoolides konspekteerimise ära keelama? :)

"Pfff, ma tean küll"

No ega ikka ei küll.

Tänapäeval on liiga paljud inimesed arvamusel, et nad teavad kõigest kõike. Mitte miskit uut pole ja kõik on juba ammu teada. Selline suhtumine tingib aga inimestes ükskõiksust ning millest ka tõenäoliselt sündis juhtum, millest räägib Eesti Postimees.

Inimene söötis pähklitega põdra surnuks. Pealtnäha süütust olukorrast sünnib selline tulem. Mõeldes aga tagamaadele, et ole ma üldse nii kindel, et juhtumit süütuks saab nimetada. Elistvere loomapark (ja kindlasti ka kõik muud loomapargid ja loomaaiad) on paksult täis silte, mis keelavad loomi sööta. Alati võib ju öelda, et inimene tõepoolest ei pannud silte tähele ning tegi kogemata põdra jaoks niivõrd saatusliku vea. Isegi kui see peaks nii olema, siis mina ei pea seda piisavaks vabanduseks.

Tegelik stsenaarium võis olla midagi sellist: inimene nägi silti, aga otsustas seda eirata, kuna arvas (või "teadis"), et natukene pähkleid ja rosinaid ei tee põdrale midagi. Ennast arvatakse omavat teadmisi valdkonnas, kus neid tegelikult ei ole. Selline mõtteviis viibki isepäise, reegleid eirava, tegutsemise.

Postimehe artiklis oli öeldud, et samamoodi rikutakse igapäev natukene liiklusreegleid. Ja nii ongi. Kõik on näiliselt korras kuni läheb kellelgi midagi viltu ning toimub õnnetus. Paraku on aga inimeseloom selle koha pealt niivõrd halvasti üles ehitatud, et ega teiste vigadest ei osata õppida. Peab ise samasse ämbrisse astuma, siis jääb alles eluks ajaks meelde. Sama ka liikluses, põdra söötmises, päikse käes ärakõrbemises ja mujal. Nõme on aga see, et inimeste teod ei mõjuta vaid neid endeid, vaid ka neid ümbritsevat keskkonda. Seega tehakse ikka ja kogu aeg natukene valesti, tekitades sellega halbu tagajärgi.

Niiet kallid kaasmaallased, reeglitest võiksime ikkagi natukene kinni pidada, siis loome kõigi jaoks parema elukvaliteedi ja keskkonna.

Informatsioonilaviin

Lugedes Danah Doydi blogi, avastasin enda jaoks informatsiooni üleküllusel veel ühe tasandi, mis on täitsa huvitav.

Tänapäeval on meil kättesaadaval nii palju infot, et on vaja terast meelt ning teostada taustauuringuid selleks, et üldse välja selgitada, millist infot saab usaldada, millist mitte. Aga mille peale ma varem mõelnud polnud ja millele Boyd mu tähelepanu suunas, on tendents, nagu just sai kirjeldatud, suunab inimesi lihtsalt kogu infovoogu ignoreerima ning selle asemel otsitakse abi hoopis lähedastelt ja tuttavatelt.

Huvitav, kas selline usaldamatus meie üleküllastunud infomootorite vastu võib veelgi süveneda? Tõenäoliselt küll, sest vaevalt, et keegi kuidagimoodi info levikut piirama hakkab. Või vaevalt, et keegi suudab välja mõelda universaalse meetodi, millega infot tembeldada kas "kõlbulikuks" või "mittekõlbulikuks" (ja kas siis sedagi saaks usaldada? :) ).

Mina arvan, et sellist nähtust meie ühiskonnas põhjustab ennekõike inimeste laiskus. Kui paljudel meist on tänapäeva kiire elutempo juures aega Google'ist otsida miljonite otsinguvastete seast seda kõige õigemat infot. Palju lihtsam on ju uskuda neid, kes igapäevaselt meie ümber on (seejuures seadmata kahtluse alla nendelt pärineva informatsiooni kompetentsi).

Ühistransport ja selle kultuur

Mind jahmatas Postimehes ilmunud uudis, kus räägiti juhtumist, mil üks välismaalane sõitis sadakond meetrit trolliga, ise olles peadpidi uste vahele jäänud.

Kuigi meie ühistranspordikultuuri on viimaste aastate jooksul liikunud paremuse poole (mõeldes uute busside/trollide/trammide soetamisele, reisisaatjatele, kes meil vahepeal olid, üleminek tasuta transpordile jms), jääb siiski alles üks must plekk, mis kipub aeg ajalt taset alla tõmbama. Pean siis silmas meie ühistranspordi juhte, kes suudavad ja oskavad käituda inimeste suhtes vägagi ükskõikselt.

Ehe näide ongi artikkel, millele postituse alguses viitasin. Kurb on aga see, et taolisi juhtumeid on päris palju ja ma kardan, et enamik neist ei jõua ei meediasse ega ka suurema auditooriumi ette. Juba enda kogemusest võin tuua päris palju näiteid, mis viitavad sellele, milline on Tallinna (suuremamahulist üldistust ei taha teha, jään lootma, et mujal Eestimaal on toredamad inimesed ühistranspordi roolidesse pandud) juhtide kultuur:

Juhtum 1:bussijuht näeb, et inimene ähib ja puhib viimasel sekundil bussi peale joosta, aga paneb tal nina ees uksed kinni nagu ta "poleks näinud", et keegi tahtis veel peale saada ning sõidab minema (korduma kippuv stenaarium).

Juhtum 2: bussipeatusest keerab ühissõiduki juht autoteele tagasi nagu mitte kedagi teist peale tema seal ei sõidaks. On minul endalgi olnud juhtumeid, kus pean auto rattad blokki pidurdama, sest buss on suunda näitamata ja järsult ette keeranud (jällegi korduma kippuv stenaarium).

Juhtum 3: olen jäänud bussis seljakottipidi uste vahele ning sõitnud nii terve peatuse. Samamoodi on mul jäänud jalg avaneva bussiukse vahele, juht aga ei teinud teist nägugi, lasi inimestel välja minna ning alles pärast seda päästis mu päris valusast olukorrast.

Negatiivse varjundiga olukordi on veelgi, aga ei hakka siia kõike kirja panema. Muidugi enda eest räägib ka see, et Tallinnas toimub päris palju avariisid, kus üheks osapooleks on just ühissõidukid.

Otseloomulikult ei saa kõike absoluutse tõena võtta. Kindlasti enamus ajast ühistranspordi juhid ikkagi täidavad ilusti oma kohustusi, ei unusta mõelda reisijate peale ja on muidu toredad inimesed. Paraku jäävad kõige eredamalt meelde just halvad juhtumid ning see manab ka meile pildi sellest, millisena näeme ja tunnetame ühistranspordikultuuri.

Kuigi üldpilt (mida me selle loomulikkuse pärast tähele ei panegi) meie ühistranspordikultuuris on suhteliselt okei, siis kõik patustaja-juhid jätavad paraku sellele üksikuid musti plekke külge. Nüüd saabki tuua paralleeli sellest, kuidas on kultuuriloomist käsitlenud Fiske ja Williams. Esimese järgi on kultuuriloome pigem kollektiivne protsess, teine aga keskendub ennekõike sellele, mida teeb indiviid. Minu praeguses postituse kontekstis, kipun kalduma Fiske vaatevinkli suunas. Muidugi on tähtis see, mida iga juht oma sõidukis korraldab ning see omakorda konstrueerib selle konkreetse bussis minikultuuri. Teiselt poolt annab ikkagi meile ühistranspordi elust ülevaate suurem pilt, mis hõlmab kõiki meie juhte, sõidukeid ja liine.

Kuigi võiks ju arvata, et Postimehes kajastatud lugu, on kõigest erand, siis paraku tundub mulle, et juhtide amoraalset tegutsemist võib meil täheldada liiga palju. Tekib küsimus, kust selline teistega mittearvestav käitumine üldsegi tuleb? Eks üks peamisi põhjusi ole bussijuhi töö rutiin ja madal palk. Samas kas see on piisav vabandus, et inimesi võiks pead pidi trolli uste vahele jätta? Vast mitte. Seega tuleks probleem ühiskonnas suurema luubi alla võtta. Kas siis jälgida bussijuhte pikemas perspektiivis ning patustajatega miskit ette võtta või pakkude neile näiteks psühholoogi abi. Kui me jätkame iga negatiivse olukorra erandite nimistusse kirjutamist, siis see nimistu võib üks hetk väga pikaks venida, aga mingeid meetmeid, üldise plaani parandamiseks, ette ei võetagi.

Ma arvan, et pigem maksaksin ühistranspordi eest ja oleksin kindel, et saan ilma ebameeldivate vahejuhtumiteta punktist A punkti B, kui sõidan tasuta ning riskin sellega, et istun ühissõdukis, mille juht on kiiksuga, närvihaige või midagi hullemat veel.

Ühiskondlik (finants)lõhe

 

Pilt kõnetab meid päris kenasti. Keegi saab endale kallist BMWd lubada, teine aga sõidab ringi vana Fordiga, millel tagumine bumper alt kukkunud. Isegi roosteuss on autot igast küljest maiustamas.

Finantsilist lõhet, mis meie ühiskonnas vaesema ja rikkama klassi vahel aina süvenemas on, näeb peaaegu kõikjal. Eriti kurb on olukord arengumaades, kus tavaliseks nähtuseks on puust hurtsikus elav 10 liikmeline perekond, kus kõik on suures näljas, ning kohe selle hurtsiku kõrval seisab suur ja uhke hotell. Kuhu võrdsus kaob? Meil see seis nii kehv õnneks ei ole, kuid ega see teab mis hea ka nüüd ole.

Miks süveneb olukord, kus rikkad saavad aina rikkamaks ja vaesed jäävad aina vaesemaks? Öeldakse ju, et 10% inimkonna käest on kuskil 90% rikkusest? 90% populatsioonist jagab aga ülejäänut 10% (nimetakse seda lausa näruseks jäägiks). Tihti süüdistatakse selles rikkaid, kes on ahned, valitsusi, kes ei soodusta vaesema rahva rikastumist jne. Samas mina arvan, et see on hetkel paratamatu, sest väga vähesed inimesed võtavad vingumise kallal ka reaalselt midagi uut ette. Rikkad on omandanud teadmised, kuidas oma olemasolevaid finantse veelgi kasvatada ning seetõttu saavad nad näiteks rahast raha teha. Ometigi on aga valdav enamik inimesi meil palgatöö peal, kus piltlikult öeldes müüakse oma aega (pange tähele, ainuke ressurss mis kõikidel üks hetk otsa saab) suhtes üks ühele raha vastu. Näiteks 1 tunni töö eest makstakse 5 eurot palka. Nüüd selline tegevus paneb arenguruumile lae ette. Isegi kui me tahaks ja suudaks teha üha rohkem ja rohkem tööd, siis üks hetk tuleb piir ette. Ühes päevas on siiski kõigest 24 tundi. Siit ka üks põhjustest, miks vaesema klassi inimesed ei suuda ennast kehvast seisust välja kaevata. Isegi kui rabeletakse tööd teha hullu moodi, siis kuigi palju ei muutu.

Kas olete kursis, mis on A.Einsteini järgi hullumeelsuse definitsioon? See kõlab järgmiselt: "Tehes päevas päeva sama asja, ootame me teistsuguseid tulemusi". Nüüd tekibki küsimus, kui paljud meist hullumeelsed on?

doing the same thing over and over again and expecting different results.
Read more at http://www.brainyquote.com/quotes/quotes/a/alberteins133991.html#kLjr65k8cgYBotIV.99

doing the same thing over and over again and expecting different results.
Read more at http://www.brainyquote.com/quotes/quotes/a/alberteins133991.html#kLjr65k8cgYBotIV.99

doing the same thing over and over again and expecting different results.
Read more at http://www.brainyquote.com/quotes/quotes/a/alberteins133991.html#kLjr65k8cgYBotIV.99

doing the same thing over and over again and expecting different results.
Read more at http://www.brainyquote.com/quotes/quotes/a/alberteins133991.html#kLjr65k8cgYBotIV.99

doing the same thing over and over again and expecting different results.
Read more at http://www.brainyquote.com/quotes/quotes/a/alberteins133991.html#kLjr65k8cgYBotIV.99

doing the same thing over and over again and expecting different results.
Read more at http://www.brainyquote.com/quotes/quotes/a/alberteins133991.html#kLjr65k8cgYBotIV.99

Mis on selle juures eriti kurb, on see, et ühiskond, meie pered, lähedased, peaaegu eranditult kõik, soovitavad omandada hea hariduse, selleks et hiljem saada endale turvaline töökoht. Ega me ei oskagi väga teises suunas enam mõelda. Mina aga arvan seda, et tööotsingud ja tööl käimine on juba ammu kõike muud kui turvalised. Iga päev, tehnoloogia arengu tõttu, kaovad töökohad. See muudab palgatöötajate olukorra veelgi halvemaks.

Väga tihti kuulen, kuidas räägitakse, et investeerimine, äritegevus ja muu sarnane on riskantne. Kindlasti on...aga kas tööl käimine on meie jaoks tänapäeval turvaline?

Kõik need ja kindlasti ka paljud muud faktorid tekitavadki sellise mehanismi, mis paratamatult võtab vaestelt üha rohkem ära ja toob rikastele aina juurde. Ega vist asjata ole välja mõeldud ütlus: "Lollilt tulebki raha ära võtta". Mitte et see positiivne oleks, aga nii ta kipub olema...

Miks me (üle)tarbime?

Kõigil meil on vaja raha teenida, et selle kulutamisega enda rohkem- ja vähemolulisi vajadusi rahuldada. Kuid millest tuleb see, et mõni inimene paneb 95% oma sissetulekutest uute "asjade" soetamiseks, samas kui teine maksab oma arved ära ja ülejäänud rahast küünte-hammastega kinni hoiab?

Mulle pole kunagi mahtunud pähe, kui "hästi" osad inimesed oma rahaga ümber käia oskavad. Kõige ehtsam näide on, kui näed mõnda väiksema sissetulekuga inimest (andes hinnangu puhtalt välimuse järgi) oma taskust välja tõmbamas kõige uuemat iPhone'i mudelit. Inimsed kipuvad oma raha kulutama kaupadele-teenustele, mis ei pruugi olla teps mitte ratsionaalsed. Nii palju kui ma sellise tendentsi üle olen mõelnud, siis olen suutnud leida mõned probleemi põhjustajad.

Ma kardan, et inimesed keskenduvad liiga palju sellele, kuidas nad teiste silmis välja paistavad. Eriti kurb on aga see, et prestiižikat staatust üritatakse saavutada fake võtetega. Selle asemel, et paista teistele silma mingi intellektuaalse saavutusega, ostetakse endale mõni suur kaup/kohustus, olgu see uus valge BMW, iPad või muu pealtnäha rikkust peegeldav ese. Kahjuks kaevavad inimesed sellise käitumisega iseendale finantsilist hauda.

Peaaegu kõik meist on programeeritud põhimõtte järgi: nüüd ja kohe saada on palju parem (kui hiljem ja rohkem). Vähesed suudavad säilitada uute kaupade soetamisel ratsionaalseks ning eelistavad osta emotsioonide järgi. Sama põhimõte on ka söömise ja kaaluga. Mis tundub parem: kas süüa üks mahlanemaitsevrasvane Big Mac praegu või jätta see söömata ning saavutada seeläbi parem figuur? Pikas perioodis mõtlemist esineb meil siin maailmas suhteliselt vähe (vähemalt mulle tundub nii). Kõike tahtakse saavutada kiiresti, suurema töö ja vaevata, mõtlemata sellele, millised võivad tulemused olla hiljem.

Äramainimist väärib ka sotsiaalne surve, mis võib meid õigelt teelt kõrvale kiskuda. Kuigi see teema on minu blogipostitustest juba kergelt läbi jooksnud, siis mina arvan ikkagi, et see mängib suhteliselt suurt rolli ka siin. Tihti juhtub nii, et näeme enda kõrval, kuidas teised endale head-paremat kokku ostavad ning see sünnitab omakorda mõtte: "Kui tema seda endale lubada saab, siis ega mina halvem ju pole". Seetõttu ka soetatakse endale hulgaliselt kaupu, mida enda praeguse palgataseme juures tegelikult lubada ei tohiks. Muidugi, kui meil on tänapäeval normaalsuseks see, et juba verinoortel peredel on autod liisingus, eluaseme- ja muud laenud peal, siis ega me ei kipugi väga mõtlema, kui halb see tegelikult on.

Kuigi meie seis ei ole käsitletud teemal kuigi hea, siis ma arvan, et asja on võimalik natukene paremaks muuta. Kõigepealt tuleks jälgida oma n-ö tarbimismustrit kõige elementaarsemal ja väiksemal skaalal. Kuidas sa poodled? Kas ostad asju, mida sul tõepoolest vaja on? Või nägid naabrinaise töölaual palju kvaliteetsemat hiirematti kui sul ning jooksid endale samasugust ostma? Kui suudame end mõtlema panna väikeste ostuda üle, siis suudame paremini hakkama saada ka suures mängus (autod, majad jms). Parandame sellega enda pangakonto seisu ning näiteks anname endale võimaluse oma finantse (ma ei ütle, et me kõik peaksime seda tegema, see on kõigest võimalus) edasi investeerida (kasvatame oma raha veelgi). Hiljem saame aga endale sellesamuse hiiremati soetada, ilma et see meile finantselule liiga teeks.

Ja jällegi, ärme unusta endalt küsida, kas parasjagu ostu tehes, on vaatluse all olev kaup meile vajalik või leidub äkki ka mõni alternatiiv. :)

Tarbimisperekonna vaatlus

Kuna ma tulin maalt tagasi alles eile õhtupoolikul ja minu varasemad rühmakaaslaste otsimised olid läinud luhta (tunnen kursuselt suhteliselt vähe inimesi ja kõik neist olid paraku juba omale rühma leidnud), siis muud mul üle ei jäänud kui vaatlus läbi viia üksi.

Sõitsin siis mina umbes kella poole 8 ajal Ülemiste keskusesse ja hakkasin oma vaadeldavaid otsima. Mõne aja pärast sattusingi toidupoes ühe perekonna otsa, keda jälgima asusin. Pere tundus olevat suhteliselt stereotüüpne: keskpärase rahakotiga, isa suur ja õllekõhuga, näägutav ema ja sportlik, aga magusalembeline poeg. Vanemate vanuseks pakuks 40-50 ja poeg võis olla ehk 14-15 aastane. Kokku veetis pere kaubanduskeskuses umbes poolteist tundi. Raske on öelda, kui pikalt nad olid poodelnud enne seda, kui ma nad avastasin ning lisaks lõpus muutus nende jälgimine keeruliseks, seega pidin lahkuma ega oska täpselt öelda, kaua nad täpselt Ülemistes olid.

Vaatluse ajal olid mul kõrvaklapid peas, kuid muusikat sealt ei tulnud. Õnneks tänu keegi mind jälgimises kahtlustama ei hakanud. Korralik camouflage: check :).

Kõige pikem peatus oli perekonnal sellessamas toidupoes, kust ma nad ka leidsin. Põhiline töömesilane, kes tegeles vajalike asjade otsimisega oli ema. Tema tähelepanu tõmbasid ennekõike allahinnatud tooted. Vahepeal võis tema suust kuulda "Oh, see on ka alla hinnatud. Võtame äkki hulgi?". Ehk siis ema üritas olla küll tubli ja raha kokku hoida, samas langes kergesti lõksu ettevõtjate kavaluse ohvriks, kus mängitakse inimeste ahnuse peale.

Pereisa oli peaaegu terve aja suhteliselt tujutu. Oli näha, et ta seda protsessi eriti ei nautinud. Lonkis emal kaasas ja kassas võttis torisedes oma rahakoti välja. Samas oli tal suhteliselt suur sõnaõigus. Kui tema arvas, et ema/poja valitud toode on jama või seda neil vaja ei lähe, siis seda ka ei ostetud. Naljakas oli kuulda, kuidas pereema alkoleti ääres ei küsinud isa käest "Kas võtame sulle õlle ka?" vaid küsimus oli "Millist õlle sulle täna võtame?". Ju see siis oli selle perekonna jaoks juba väiksesks traditsiooniks saanud :D.

Kui pereema valikute üle käis diskussioon, siis isa valikute üle väga keegi ei arutanud. Kui isa midagi tahtis, siis ta seda ka võttis. Loogiline tegelt: kui isa maksab, siis tema teab, millele ta raatsib oma raha kulutada.

Rimis oli poeg ennekõike magusa peal väljas. Niipea kui tema läheduses midagi head leida oli, siis kõigepealt poiss eemaldus vanematest, siis otsis välja, mis ta tahaks, ja lõpuks tuli vanematele auku pähe rääkima (vahepeal ka lunima). Tõenäoliselt oli poiss ema soodustustearmastuse endale selgeks teinud ja enamasti otsiski välja allahinnatud tooted, mida siis serveeris emale stiilis "Aga see on ju nii odav praegu".

Toidupoest suundus pere edasi Sportlandi, kus isa otsis endale jopet ja poeg tahtis jalgpalli jalanõusid. Isa polnud tegevusest jälle kuigi vaimustuses: käis kiirelt lettide vahelt, lasi silmadega üle jopede, mõne üksiku võttis ka kätte ja proovis. Näha oli, et ost oli vajalik, aga isa sellega tegeleda küll ei viitsinud. Pojal läksid loosi aga kõige värvilisemad ja ilusamad putsad, mis leti pealt leida oli (tundus, et musta värvi putsad teda näiteks üldse ei huvitanud). Siinkohal tuli ka kerge lunimine jälle mängu. Kuigi oleks võinud mingid odavamad jalanõud võtta, siis poeg ikka palus, et vanemad talle kallimad võtaks, kuna ta väidetavalt teadis, et need on kvaliteetsemad ja peavad kauem vastu. Lõpuks tuldi Sportlandist ära ainult ühe ostuga: võeti poisile jalanõud, isa endale midagi sobivat ei leidnud.

Viimaseks peatuseks otsustati perega õhtusöök teha. Otsus tuli vist suhteliselt viimasel hetkel, sest et nad olid juba Ülemistest välja minemas, kui keerasid ümber ja läksid Chopsticksi. Seal oli mul juba suhteliselt raske neid jälgima jääda, sest kartsin, et nad võivad mind ikkagi kahtlustama hakata.

Shoppamist tegi see perekond põhiliselt ühtse unit'ina ning eraldumist oli suhteliselt vähe (poiss jooksis vahepeal omi asju otsima/vaatama, aga muud erilist ei midagi). Isa jaoks tundus poodlemine suhteliselt tüütu kohustus, ema jaoks kui töö tegemine ja raha säästmine ja poja jaoks lihtsalt võimalus endale midagi head paremat saada.