Mind jahmatas Postimehes ilmunud uudis, kus räägiti juhtumist, mil üks välismaalane sõitis sadakond meetrit trolliga, ise olles peadpidi uste vahele jäänud.
Kuigi meie ühistranspordikultuuri on viimaste aastate jooksul liikunud paremuse poole (mõeldes uute busside/trollide/trammide soetamisele, reisisaatjatele, kes meil vahepeal olid, üleminek tasuta transpordile jms), jääb siiski alles üks must plekk, mis kipub aeg ajalt taset alla tõmbama. Pean siis silmas meie ühistranspordi juhte, kes suudavad ja oskavad käituda inimeste suhtes vägagi ükskõikselt.
Ehe näide ongi artikkel, millele postituse alguses viitasin. Kurb on aga see, et taolisi juhtumeid on päris palju ja ma kardan, et enamik neist ei jõua ei meediasse ega ka suurema auditooriumi ette. Juba enda kogemusest võin tuua päris palju näiteid, mis viitavad sellele, milline on Tallinna (suuremamahulist üldistust ei taha teha, jään lootma, et mujal Eestimaal on toredamad inimesed ühistranspordi roolidesse pandud) juhtide kultuur:
Juhtum 1:bussijuht näeb, et inimene ähib ja puhib viimasel sekundil bussi peale joosta, aga paneb tal nina ees uksed kinni nagu ta "poleks näinud", et keegi tahtis veel peale saada ning sõidab minema (korduma kippuv stenaarium).
Juhtum 2: bussipeatusest keerab ühissõiduki juht autoteele tagasi nagu mitte kedagi teist peale tema seal ei sõidaks. On minul endalgi olnud juhtumeid, kus pean auto rattad blokki pidurdama, sest buss on suunda näitamata ja järsult ette keeranud (jällegi korduma kippuv stenaarium).
Juhtum 3: olen jäänud bussis seljakottipidi uste vahele ning sõitnud nii terve peatuse. Samamoodi on mul jäänud jalg avaneva bussiukse vahele, juht aga ei teinud teist nägugi, lasi inimestel välja minna ning alles pärast seda päästis mu päris valusast olukorrast.
Negatiivse varjundiga olukordi on veelgi, aga ei hakka siia kõike kirja panema. Muidugi enda eest räägib ka see, et Tallinnas toimub päris palju avariisid, kus üheks osapooleks on just ühissõidukid.
Otseloomulikult ei saa kõike absoluutse tõena võtta. Kindlasti enamus ajast ühistranspordi juhid ikkagi täidavad ilusti oma kohustusi, ei unusta mõelda reisijate peale ja on muidu toredad inimesed. Paraku jäävad kõige eredamalt meelde just halvad juhtumid ning see manab ka meile pildi sellest, millisena näeme ja tunnetame ühistranspordikultuuri.
Kuigi üldpilt (mida me selle loomulikkuse pärast tähele ei panegi) meie ühistranspordikultuuris on suhteliselt okei, siis kõik patustaja-juhid jätavad paraku sellele üksikuid musti plekke külge. Nüüd saabki tuua paralleeli sellest, kuidas on kultuuriloomist käsitlenud Fiske ja Williams. Esimese järgi on kultuuriloome pigem kollektiivne protsess, teine aga keskendub ennekõike sellele, mida teeb indiviid. Minu praeguses postituse kontekstis, kipun kalduma Fiske vaatevinkli suunas. Muidugi on tähtis see, mida iga juht oma sõidukis korraldab ning see omakorda konstrueerib selle konkreetse bussis minikultuuri. Teiselt poolt annab ikkagi meile ühistranspordi elust ülevaate suurem pilt, mis hõlmab kõiki meie juhte, sõidukeid ja liine.
Kuigi võiks ju arvata, et Postimehes kajastatud lugu, on kõigest erand, siis paraku tundub mulle, et juhtide amoraalset tegutsemist võib meil täheldada liiga palju. Tekib küsimus, kust selline teistega mittearvestav käitumine üldsegi tuleb? Eks üks peamisi põhjusi ole bussijuhi töö rutiin ja madal palk. Samas kas see on piisav vabandus, et inimesi võiks pead pidi trolli uste vahele jätta? Vast mitte. Seega tuleks probleem ühiskonnas suurema luubi alla võtta. Kas siis jälgida bussijuhte pikemas perspektiivis ning patustajatega miskit ette võtta või pakkude neile näiteks psühholoogi abi. Kui me jätkame iga negatiivse olukorra erandite nimistusse kirjutamist, siis see nimistu võib üks hetk väga pikaks venida, aga mingeid meetmeid, üldise plaani parandamiseks, ette ei võetagi.
Ma arvan, et pigem maksaksin ühistranspordi eest ja oleksin kindel, et saan ilma ebameeldivate vahejuhtumiteta punktist A punkti B, kui sõidan tasuta ning riskin sellega, et istun ühissõdukis, mille juht on kiiksuga, närvihaige või midagi hullemat veel.
No comments:
Post a Comment