Kursuse kokkuvõte

Mis mulle kõige rohkem meie kursuselt külge jäi on see, et sain aru, kui suurt osa tänapäeva elust komminikatsioon hõlmab (kui mitte kõike) ning kui keeruline see võib olla, nii tavalise suhtlemis- kui ka teistel tasanditel. Hea näide on viimane loeng, kus me eksperimendi läbi viisime ning pealtnäha lihtsate asjade seletamine teistele inimestele, osutus keerulisemaks kui esialgu võinuks arvata ("nüüd joonistakse ringist läbi elektrijaam").

Terve kursuse jooksul kõige raskemaks oli akadeemiliste artiklite lugemine ning nendest arusaamine. Kui hiljem üritasin neid blogipostitustes oma jutuga siduda, siis läks asi veel keerulisemaks. Aga eks seda peab ka tegema, arusaadav :).

Kursuse juures meeldis kõige rohkem teistsugune formaat, sõbralikud ja huvitavad loengud ning ülesanded, mida me vahepeal tegime (pildistamine ja detektiivitöö poes).

Mis aga puudutab kursuse muutmist, siis midagi asjalikku pähe ei tulegi. Ainuke teema, millele ma mõtlema jäin ja sobib siin kohal vast arutada on see, et kuidas erinevad segajad (läpakad, mobiilid jms) tekitavad müra, mille tõttu on meil raske loengutes kuulata. Mina hakkasin mõtlema aga selle peale, et konspekteerimine tekitab ka müra (vähemalt minu jaoks), sest samal ajal kui sa ühte mõtet või lauset vms üles kirjutad, siis paraku jõuab õppejõud juba kas millestki muust rääkida või parimal juhul räägib samast mõttest edasi. Ongi probleem. Mina näiteks eelistangi loengus lihtsalt kuulata, sest kui üritan konspekteerida, siis lõpuks on kõik nagu kapsad ja puder ning ma ei pruugi teemast korralikult aru saada. Siit ka vastuoluline ettepanek/mõte minu poolt: äkki peaks ülikoolides konspekteerimise ära keelama? :)

"Pfff, ma tean küll"

No ega ikka ei küll.

Tänapäeval on liiga paljud inimesed arvamusel, et nad teavad kõigest kõike. Mitte miskit uut pole ja kõik on juba ammu teada. Selline suhtumine tingib aga inimestes ükskõiksust ning millest ka tõenäoliselt sündis juhtum, millest räägib Eesti Postimees.

Inimene söötis pähklitega põdra surnuks. Pealtnäha süütust olukorrast sünnib selline tulem. Mõeldes aga tagamaadele, et ole ma üldse nii kindel, et juhtumit süütuks saab nimetada. Elistvere loomapark (ja kindlasti ka kõik muud loomapargid ja loomaaiad) on paksult täis silte, mis keelavad loomi sööta. Alati võib ju öelda, et inimene tõepoolest ei pannud silte tähele ning tegi kogemata põdra jaoks niivõrd saatusliku vea. Isegi kui see peaks nii olema, siis mina ei pea seda piisavaks vabanduseks.

Tegelik stsenaarium võis olla midagi sellist: inimene nägi silti, aga otsustas seda eirata, kuna arvas (või "teadis"), et natukene pähkleid ja rosinaid ei tee põdrale midagi. Ennast arvatakse omavat teadmisi valdkonnas, kus neid tegelikult ei ole. Selline mõtteviis viibki isepäise, reegleid eirava, tegutsemise.

Postimehe artiklis oli öeldud, et samamoodi rikutakse igapäev natukene liiklusreegleid. Ja nii ongi. Kõik on näiliselt korras kuni läheb kellelgi midagi viltu ning toimub õnnetus. Paraku on aga inimeseloom selle koha pealt niivõrd halvasti üles ehitatud, et ega teiste vigadest ei osata õppida. Peab ise samasse ämbrisse astuma, siis jääb alles eluks ajaks meelde. Sama ka liikluses, põdra söötmises, päikse käes ärakõrbemises ja mujal. Nõme on aga see, et inimeste teod ei mõjuta vaid neid endeid, vaid ka neid ümbritsevat keskkonda. Seega tehakse ikka ja kogu aeg natukene valesti, tekitades sellega halbu tagajärgi.

Niiet kallid kaasmaallased, reeglitest võiksime ikkagi natukene kinni pidada, siis loome kõigi jaoks parema elukvaliteedi ja keskkonna.

Informatsioonilaviin

Lugedes Danah Doydi blogi, avastasin enda jaoks informatsiooni üleküllusel veel ühe tasandi, mis on täitsa huvitav.

Tänapäeval on meil kättesaadaval nii palju infot, et on vaja terast meelt ning teostada taustauuringuid selleks, et üldse välja selgitada, millist infot saab usaldada, millist mitte. Aga mille peale ma varem mõelnud polnud ja millele Boyd mu tähelepanu suunas, on tendents, nagu just sai kirjeldatud, suunab inimesi lihtsalt kogu infovoogu ignoreerima ning selle asemel otsitakse abi hoopis lähedastelt ja tuttavatelt.

Huvitav, kas selline usaldamatus meie üleküllastunud infomootorite vastu võib veelgi süveneda? Tõenäoliselt küll, sest vaevalt, et keegi kuidagimoodi info levikut piirama hakkab. Või vaevalt, et keegi suudab välja mõelda universaalse meetodi, millega infot tembeldada kas "kõlbulikuks" või "mittekõlbulikuks" (ja kas siis sedagi saaks usaldada? :) ).

Mina arvan, et sellist nähtust meie ühiskonnas põhjustab ennekõike inimeste laiskus. Kui paljudel meist on tänapäeva kiire elutempo juures aega Google'ist otsida miljonite otsinguvastete seast seda kõige õigemat infot. Palju lihtsam on ju uskuda neid, kes igapäevaselt meie ümber on (seejuures seadmata kahtluse alla nendelt pärineva informatsiooni kompetentsi).

Ühistransport ja selle kultuur

Mind jahmatas Postimehes ilmunud uudis, kus räägiti juhtumist, mil üks välismaalane sõitis sadakond meetrit trolliga, ise olles peadpidi uste vahele jäänud.

Kuigi meie ühistranspordikultuuri on viimaste aastate jooksul liikunud paremuse poole (mõeldes uute busside/trollide/trammide soetamisele, reisisaatjatele, kes meil vahepeal olid, üleminek tasuta transpordile jms), jääb siiski alles üks must plekk, mis kipub aeg ajalt taset alla tõmbama. Pean siis silmas meie ühistranspordi juhte, kes suudavad ja oskavad käituda inimeste suhtes vägagi ükskõikselt.

Ehe näide ongi artikkel, millele postituse alguses viitasin. Kurb on aga see, et taolisi juhtumeid on päris palju ja ma kardan, et enamik neist ei jõua ei meediasse ega ka suurema auditooriumi ette. Juba enda kogemusest võin tuua päris palju näiteid, mis viitavad sellele, milline on Tallinna (suuremamahulist üldistust ei taha teha, jään lootma, et mujal Eestimaal on toredamad inimesed ühistranspordi roolidesse pandud) juhtide kultuur:

Juhtum 1:bussijuht näeb, et inimene ähib ja puhib viimasel sekundil bussi peale joosta, aga paneb tal nina ees uksed kinni nagu ta "poleks näinud", et keegi tahtis veel peale saada ning sõidab minema (korduma kippuv stenaarium).

Juhtum 2: bussipeatusest keerab ühissõiduki juht autoteele tagasi nagu mitte kedagi teist peale tema seal ei sõidaks. On minul endalgi olnud juhtumeid, kus pean auto rattad blokki pidurdama, sest buss on suunda näitamata ja järsult ette keeranud (jällegi korduma kippuv stenaarium).

Juhtum 3: olen jäänud bussis seljakottipidi uste vahele ning sõitnud nii terve peatuse. Samamoodi on mul jäänud jalg avaneva bussiukse vahele, juht aga ei teinud teist nägugi, lasi inimestel välja minna ning alles pärast seda päästis mu päris valusast olukorrast.

Negatiivse varjundiga olukordi on veelgi, aga ei hakka siia kõike kirja panema. Muidugi enda eest räägib ka see, et Tallinnas toimub päris palju avariisid, kus üheks osapooleks on just ühissõidukid.

Otseloomulikult ei saa kõike absoluutse tõena võtta. Kindlasti enamus ajast ühistranspordi juhid ikkagi täidavad ilusti oma kohustusi, ei unusta mõelda reisijate peale ja on muidu toredad inimesed. Paraku jäävad kõige eredamalt meelde just halvad juhtumid ning see manab ka meile pildi sellest, millisena näeme ja tunnetame ühistranspordikultuuri.

Kuigi üldpilt (mida me selle loomulikkuse pärast tähele ei panegi) meie ühistranspordikultuuris on suhteliselt okei, siis kõik patustaja-juhid jätavad paraku sellele üksikuid musti plekke külge. Nüüd saabki tuua paralleeli sellest, kuidas on kultuuriloomist käsitlenud Fiske ja Williams. Esimese järgi on kultuuriloome pigem kollektiivne protsess, teine aga keskendub ennekõike sellele, mida teeb indiviid. Minu praeguses postituse kontekstis, kipun kalduma Fiske vaatevinkli suunas. Muidugi on tähtis see, mida iga juht oma sõidukis korraldab ning see omakorda konstrueerib selle konkreetse bussis minikultuuri. Teiselt poolt annab ikkagi meile ühistranspordi elust ülevaate suurem pilt, mis hõlmab kõiki meie juhte, sõidukeid ja liine.

Kuigi võiks ju arvata, et Postimehes kajastatud lugu, on kõigest erand, siis paraku tundub mulle, et juhtide amoraalset tegutsemist võib meil täheldada liiga palju. Tekib küsimus, kust selline teistega mittearvestav käitumine üldsegi tuleb? Eks üks peamisi põhjusi ole bussijuhi töö rutiin ja madal palk. Samas kas see on piisav vabandus, et inimesi võiks pead pidi trolli uste vahele jätta? Vast mitte. Seega tuleks probleem ühiskonnas suurema luubi alla võtta. Kas siis jälgida bussijuhte pikemas perspektiivis ning patustajatega miskit ette võtta või pakkude neile näiteks psühholoogi abi. Kui me jätkame iga negatiivse olukorra erandite nimistusse kirjutamist, siis see nimistu võib üks hetk väga pikaks venida, aga mingeid meetmeid, üldise plaani parandamiseks, ette ei võetagi.

Ma arvan, et pigem maksaksin ühistranspordi eest ja oleksin kindel, et saan ilma ebameeldivate vahejuhtumiteta punktist A punkti B, kui sõidan tasuta ning riskin sellega, et istun ühissõdukis, mille juht on kiiksuga, närvihaige või midagi hullemat veel.